Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
näit. U. B. 295, 303,
306, 307, 333, 335, 339, 349), soodustusi majanduslikul alal (näit. U. B. 302). Paavst kindlustab
ordule kõiksuguseid maid (U. B. 345, 346, 347). Alalõpmata kutsub paavst ristisõjale, vahel ordu
ja usklikkude kaitseks Liivimaal (näit. U. B. 326, 355, 359), sagedasti just ordu enese kaitseks
(näit. U. B. 325, 360). Ristisõja kuulutajad pangu ordu soovisid tähele (näit. U. B. 310, 314).
Ristisõitjad teotsegu ordu nõu ja soovi järele (näit. U. B. 325, 353, 355). Ka piiskopid toetagu
kõigi oma laenu-meestega ordusõdasid (näit. U. B. 350).
Peapõhjus, mispärast paavstid hakkasid ordut alluvusest piiskoppidele vabastama ja ordut nii
eesõigustama, oli küll nende veendumus, et ilma orduta ei saaks ristiusu kirik siin maal püsima
jääda (v. näit. U. B. 355, 358).
Säärasele ordu eesõigustamisele mõjus teataval määral kaasa vahest ka üks teine kaalutlus: 1246.
a. 9. I. (U. B
annaabi.ee 
