V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Teiseks õnnetuse tagajärjeks oli ta tigedus. Ta oli tõepoolest tige, sest ta oli metsik, metsik
sellepärast, et ta oli inetu. Tema loomul oli oma loogika nagu meiegi omal.
Ta erakordselt arenenud füüsiline jõud oli üheks ta tigeduse põhjuseks: «Maius puer
rohustus,» 'ütleb Hobbes *.
Siiski peab talle õigust andma: tigedus polnud tal vahest külge sündinud. Alates oma
esimestest sammudest inimeste keskel tundis ta, pärast ka nägi selgesti, ennast mõnitatuna,
teotatuna, eemaletõugatuna. Inimeste suust kuulis ta enda kohta alati irvitamist või
sõimamist. Suuremaks kasvades leidis ta enese ümber ainult põlgust. See nakkas ka temasse.
Üldise tigeduse õhkkonnas haaras ta ise relva, millega teda ennast oli haavatud.
Kõige selle tagajärjel ei pööranud ta oma nägu kuigi
» Kuri poiss on tugev (lad. k.).
144
8
2
hea meelega inimeste poole. Talle jätkus kirikust. See oli täis marmorkujusid, kuningate,