E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
«Ega temagi suu seijtud olnud.»
«Pidi sinuga vist nägelema hakkama? Ta ütles õiglase uhkusega, et orjale muud vastust
vaja ei ole kui piitsa.»
«Seda ta ütles vist üsna tasakesi?» naeris sepp.
«Kahju, et ta minu käest- piitsa ei tulnud küsima,» lisas Priidu laisalt juurde.
«Vait!!» käratas ema lõkendavail silmil. «See püstipagan on sind, vaest tallekest, juba nii
palju rikkunud, et sa enam kuhugi ei kõlba. Sina tahad noor peremees olla ja aitad oma maja
teotajal irvitada? Tule taevas appi! . . . Aga seda ma ütlen, et mina seda enam sallida ei taha.
Ei taha, ega taha! Kas kuuled, Villu? Edaspidi jää parem meile võõrsile tulemata! Sa saadad
meid otse hukatusse. Meie kõige ausamad sõbrad peletad sa ara, Priidust teed sa joodiku ning
hulguse ja Mariale pistad sa rumalad mõtted pähe . . . »
«Pai ema, ole vait!» palus Mai punastades.
Aga Krõõt oli lõrelemistujus, kus vaigistamine otse niisama mõjub kui kasetoht tules. Ta