KASVATUSE KLASSIKA
Goethe on kord öelnud:
Inimkond areneb alalõpmata, kuid inimene jääb alati samaks (Harnack 2009).
Ei ole õige väita, et aegade muutudes muutuvad põhjalikult ka väärtused. Läbi kogu
inimkonna ajaloo on headus, ausus, abivalmidus, sõbralikkus jms jäänud väärtusteks, mille
suunas lapsi kasvatada. Samamoodi pole olnud aega, mil poleks taunitud valetamist,
varastamist, tapmist, reetmist, laimamist, kadedust. Ja ehkki need väärtused eesmärgina pole
täismõõdus ehk kusagil teostunudki, on nende poole püüdlemine ometi muutumatuna
püsinud.
Sõnum, mis ulatub antiigist nüüdisaega, on üllatavalt lihtne: keskenduda tuleb mitte väliste
väärtuste jahtimisele, vaid iseenda ülesehitamisele, omaenese elu täiuslikkuse taotlusele,
igaühes peituvate võimaluste (potentsiaalide) realiseerumisele, oma kõlbelise loomuse
teostumisele. Kasvatuse ja hariduse eesmärgiks on juhtida inimene enesetunnetusele, oma
võimete väljaarendamisele, iseseisvale ja vabale otsustusele
annaabi.ee 
