A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Siis nähti teiselt kaldalt, kuidas timukas tõstis aeglaselt mõlemad käed. Kuukiir
peegeldus ta laia mõõga teral, käed langesid alla. Oli kuulda mõõga vihinat ja ohvri
karjatust, ning peatu keha vajus löögi all kokku.
Siis võttis timukas oma punase mantli, asetas selle maha, pani sellesse keha ning
viskas sinna pea, sidus mantli nurkipidi kokku, asetas oma õlale ja astus tagasi paati.
Lysi keskele jõudes peatas ta paadi ja tõstis oma koorma jõe kohale.
«Teostugu jumalik õiglus!» hüüdis ta kõva häälega.
Ja ta heitis laiba sügavasse vette, mis selle kohe jäljetult neelas.
Kolme päeva pärast jõudsid neli musketäri tagasi Pariisi. Nad ei olnud jäänud
kauemaks, kui oli nende puhkus, ja samal õhtul läksid nad tegema oma tavalist visiiti
härra de Treville'ile.
«Noh, härrased,» küsis neilt vapper kapten, «kas te lõbutsesite hästi oma retkel?»
«Imepäraselt!» vastas Athos enese ja oma kaaslaste nimel.
XXXVII LÕPP.
annaabi.ee 
