Immanuel Kant
See on konsekventne empirism. Üksnes kogemus
(väline meelte kaudu, sisemine teadvuse tegevuse enesevaatluse kaudu) on meie tunnetuse
allikas ja piir. Sellisele empirismile on metafüüsika teaduse tähenduses mõttetu, kuna just
ülemeelelisele ei tähenda kogemus mitte midagi.
Kant hakkab kahtlema ratsionalismi õigustatuses ja metafüüsika võimalikuses, seda
näitavad selgelt tema "Vaimudenägija unenäod". Ta kasutas vana dogmaatilise metafüüsikaga
arvete öiendamiseks teosoofi ja vaimudenägija Emanuel Swedenborg'i (1688-1772) kriitikat.
Ta näitab, et niipea kui lahkutakse kogemuse kindlalt aluselt - satutakse rangelt loogilisel viisil
kõige imelikumate õpetuste ja süsteemide küüsi. Kant ütleb Wolffi filosoofia kohta: "Kui me
vaatleme mõningate mõtteliste maailmade õhulossimeistreid... , selliseid näiteks, kes asjade
korda, nagu see Wolffi puhul on, vähesest kogemusest ehitusmaterjali võtavad, rohkem aga
libedate mõistetega ehitavad, ..