Antiikaja sofistide käsitletud filosoofilisi probleeme.
põhjendamist ei vajaks, aga millele tagasi viiduna osutuksid kõik alamaastme
normid põhjendatuteks.
Baasnormi valik ühiskondlikus mastaabis seostub üldkehtivate väärtushinnangutega.
Varasemas arhailises ühiskonnas, mis 5-ndal sajandil hakkas ulatuslikult teisenema,
oli see baasnorm antud jumalate käskudega ja tegudega, millest kõnelesid müüdid.
Tava ja traditsioon oli pühitsetud jumaliku sanktsiooniga. Protagoraselt on säilinud
veel kolmas teosefragment, kus kõneletakse jumalatest. Eelöeldust tulenevalt
paistab ahvatlevana võimalus, interpreteerida seda fragmenti normatiivse
põhjendamise probleemi kontekstis, ehkki tekstis endas viidet niisugusele
kontekstile ei ole. Fragment ise on järgmine:
Jumalatest ei saa ma midagi väita – ei seda, et nad on, ei seda, et
neid ei ole, ega seda, kuidas nad välja näevad. Palju takistab seda:
jumalate mittenähtavus (tajumatus) nagu ka inimelu lühidus. (DK 80
annaabi.ee 
