Enn vetemaa
autoripoolse skepsisega, mis kannab omamoodi nõutuse, lahendamatuse märki, igal juhul on aga tegu
vaatepunkti vahetamisega, viitega teisele võimalusele.
Reflektiivne sisekõne on seega autorile ühest küljest tänuväärseks võtteks, mille abil ta oma väikestes
romaanides käsitleb sotsiaaleetilist ja eksistentsiaalset problemaatikat, teisest küljest aga arendab tegelase
eneseanalüüsi absurdi piirini. Vetemaa tegelased jälgivad end aina kõrvalt, teoretiseerivad oma hoiakute ning
käitumisviiside üle kuni sinnamaani, et nende elusisuks saab mitte enam elamine ise, vaid oma
hingeseisundite jälgimine. Keskseks ei kujune mitte tegu ja elamus kui omaette nähtused, vaid teo ja
elamuse analüüs. Niisiis mitte autentsus, vaid koopia, mitte elu. vaid mäng. Ehedat, autentset surmaelamust
saavutada püüdvast Jaanist saab romaanis «Munad hiina moodi» hoopis ebahaige. Ta peab lõpuks