Leonardo da Vinci
Toetudes põhimõttele, et inimene peab alustama loomuliku fenomeniga, et olla hea
maalikunstnik, ,,maalija ei saavuta suurepäraseid tulemusi, kui ta valib eeskujuks teiste
kunstnike maalid," Leonardo pidas end võrdseks Giotto ja Masaccioga. Ta võttis enda peale
samasuguse raskuse, mis oli neil oma epohhil, kuid vastandina ei läinud Leonardo oma ajast
ette. Ja ta ei saanudki seda teha. Talle meeldis rohkem kriitika kui innovatsioon, oli huvitatud
rohkem teoretiseerimisest kui tegelikest tulemustest ja pigem kahtles idees kui viis selle ellu.
Leonardo astus Verrochio ülerahvastatud töötuppa, kui ta oli seitseteist, tehes meistri ja
teiste õpipoistega koostööd. Verrochio kompositsioonide kindlal raamistikul, meistri kõhetute
ja väljaulatuvate kujukestel hakkas ta oma pintslitöö peensust harjutama. ,, Oh, sina
anatoomiline kunstnik, ole ettevaatlik, et sa ei muutuks jäigaks maalijaks, sest omad liiga