Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
Põhiliselt elati linnas
lihttöölisena (voorimees, majateenija jmt ametid, isegi kalastajad). Kaupmehed ja
käsitöölised olid enamasti mitte-eestlased. 19. saj teisel poolel hakkas rahvaarv
linnades tõusma, eriti kiiresti kasvasid Valga, Tartu, Viljandi, Võru, Rakvere ja
Tallinn. 1881 elas maal 86,7% siinsest elanikkonnast, ja 1897. aastaks oli see
kahanenud 81-le %-le. Mis siis maal muutus?
Vene keskvalitsus nõudis Baltimaade rüütelkondadelt üleminekut raharendile.
Teorendilepingud lõpetati 1868. a kevadeks. Selleks ajaks oli Liivimaal juba 14 %
päriseks ostetud talusid (Eestimaal vaid 2,5 %). 19. saj lõpuks oli suurem osa
Liivimaa taludest talupoegade käes, kuigi paljudel oli see võlgu ostetud. Põhja-Eesti
jäi ses osas kaugele maha, alles 20. saj alguses hoogustus seal talude päriseksost
(1899 oli 46 % ostetud). Talude majandamist mõisad eriti enam segada ei saanud.
Samas oli rahale üleminek maarahva jaoks üsna raske: poldud harjutud oma saadusi