Meditsiiniajaloo konspekt
väiksemaid erisusi suhtumises erinevatesse hingedesse inimesel). Surm samas jääb
ikka selleks, mis ta oli juba Aristotelesel kõikide elu tunnuste puudumiseks.
Keskajal saab surm olema pigem osa teoloogilisest diskussioonist (ning
kirikumeestest olulisemdad tegelased surivoodi kõrval kui tolleaegsetest arstidest).
Uuel tasemel diskussioonid algavad uusajal.
Esialgu siiski defineeritakse nii elu kui surma puudumist kui surma kui elu puudumist.
Elu teoreetilisemaks kriteeriumiks saab liikumine (nüüd siis juba kehavedelike, aga ka
ainevahetuslikud protsessid). Uus- valgustusajal (17.-18. sajandil) asusid
arstiteadlased siiski üha enam uurima neid protsesse, mis surnud kehaga aset leiavad.
Jälgiti muutusi kehapinnal, koolnukangestust ning algavaid lagunemisprotsesse. 18.
sajandi keskel, lähtudes Georg Stahli (1660-1734) keemia-alastest ideedest, vaadeldi
laiba lagunemist füüsikalis-keemilise protsessina, märgina sellest, et elule omane
annaabi.ee 
