Mõisate ajalugu
sest võimaldas paremat ja peenemat elu.
Mõisad jagunesid era-, riigi-, linna-, kiriku- ja kloostrimõisateks. Rootsi ajal olid levinuimad
riigimõisad, vene ajal eramõisad. Kirikumõisad olid maksuvabad.
Mõisate tekkimisega tuli talupoegadele juurde teotöö kohustus, mille koormus järjest
suurenes. Kui kümnis tähendas esialgu kümnendikku, siis aja jooksul suurenes see juba
veerandini viljasaagist.
Talupoegadelt hakati talukoha eest nõudma renti teoorjusena, kus talupoeg pidi töötama
teatud arvu päevi mõisas tasuta. Koormiste kasvades muutus rendikohustuste täitmine
talupoegadele ülejõukäivaks. Talupojad hakkasid põgenema linnadesse, piiriäärsetel aladel
teistesse riikidesse (Venemaa, Rootsi, Soome).
Kohustuste mittetäitmisel võisid mõisnikud talud likvideerida ja omandada nende maad,
samuti võis mõisnik vahetada talupoja kasutuses oleva parema maa viletsama mõisapõllu
vastu.
annaabi.ee 
