K. R. Popperi kriitiline ratsionalism.
Veel mõni üksik fundamentaalset tähendust omav
probleem ootas lahendamist, aga teaduse aluspõhimõtted paistsid olevat lõplikult kindlakstehtud.
Kahekümnenda sajandi alguskümnenditel selgus, et see arvamus oli läbinisti ekslik. Paari
aastakümne vältel töötati välja uued loodusteaduslikud teooriad, mis sundisid kogu senist
loodusteaduslikku teadmist ümber hindama. Oma artiklis tõstab Popper esile just Einsteini “kes
tegi meile selgeks, et Newtoni teooriagi võib kõikjal saavutatud edu kiuste kergesti valeks
osutuda.” [sealsamas, lk. 1848] Siit aga kerkivadki filosoofilised küsimused: kuidas võis juhtuda,
et üks vaatlustes ja eksperimentides laialdast kinnitust leidnud teaduslik teooria osutus lõpuks
ikkagi paljuski ekslikuks? Miks selle teooria piiratust mitme sajandi vältel ei avastatud, vaid ta
paistis kaasaegsetele hoopis lõpliku tõena? Kas ei või sama saatus oodata ka neid teooriaid, milles
tänapäeval ei osata kahelda?
annaabi.ee 
