Blaise Pascal
määratles üldiste reeglite ja seaduste kohaldamise üksikjuhtudel. Moraalisfääris tegeles
kasuistika inimese mingi teo lubatavusastme kõlblusseaduse suhtes ehk südametunnistuse
allutamisega oludele.
Jesuiidid pidasid oma ülesandeks maksimaalset mugandumist ilma ja inimestega ja
sellepärast ei olnud mingi teo kaheldamatut lubamatuset nende jaoks olemaski. Nagu ei olnud
nende jaoks olemas ka üldkehtivaid kõlblusmaksiime. Keskaegne teoloogoline kasuistika
eristas ,,surmapatte" ja ,,andestatavaid patte". Lubatu ja lubamatu vahelise piiri
ähmastamisega muutsid jesuiidid kõik ,,surmapatud" ja ilmalikud kuriteod ,,andestavateks
pattudeks".sellel rajanes leebe pihi praktika, mis Pascvali sõnade järgi tõi jesuiitide pihitooli
,,karjakaupa kombelõtvu inimesi".
Tõenäolite arvamuste õpetust kiitsid kasuistid taevani. Nad väitsid, et iga vähegi