19 sajandi teise poole ja 20. sajandi filosoofia konspekt
Domineeriv kristluse vorm. See on
kristluse ühepoolne halvatus ja ka mõistuse. Nüüd esines Kanti domineerimine. Kant on
kaasaegse filosoofia isa – arheoloogiline käsitlus – kiht kihilt hakatakse kaasaegset kultuuri
maha võtma, lahti kaevama. Esimene aste on viide sellele, et kaasaegne filosoofia pole mitte
ainult idealistlik, vaid ka kantiaanlik. Pole midagi üllatavat, et see nii on. Aga Kanti juured on
omakorda kristlikus teoloogias. Kanti käsitleti kristluse teoloogiana, „kõige purustaja“. Ta
tahtis tõestada ratsionaalselt kristlike dogmasid – jumal eksisteerib ja hing on surematu. Oma
puhta mõistuse kriitikas näitas, et need dogmad on ebakorrektsed – jumalatõestused ja hinge
surematus. Nietzsche väidab, et see on kõik näiline. Kant ei püüa kristlust hävitada, vaid
päästa.
Kanti ja kantiaanluse kriitika: juttu on vanast ideaalist, kus on kaks komponenti: „tõene
maailm“ ja moraal kui maailma olemus mõiste