Uksed sulgusid ja ta sõitis Elvase. Kui ta rongist maha astus, nägi ta, et ei ole samas kohas, kus enne. Ta proovis rongile järele joosta, kuid ta ei jõudnud. Kass sisenes Elva jaamahoonesse, kuid inimestele see ei meeldinud ja ta visati jaamast välja. Ükskord tuli tuli rongilt maha lambanahkse jopega mees. Ta võttis Teofrastuse koju kaasa. Nad mõtlesid koos perenaisega, mida talle nimeks panna. Kassi nimi oli Teofrastus Filippus Bombastus Aureolus. Teofrastusel oli nüüd oma territoorium ja samuti ka naabrikoeral Timil. Peagi kolisid perenaine ja peremees Teofrastusega Tallinnasse. Neil oli nüüd palju väiksem korter. Teofrastus hüppas kord aknast alla, sest ta soovis väga õue uudistama minna. Esmalt läks ta prügikasti sööma ja pärast seda suundus ta poodi, mis meelitas teda erinevate lõhnadega. Tänaval hakkasid lapsed teda loopima lumepallidega ja Teofrastus ei leidnud enam koduteed.
kohtus ta lõriseva hundikoeraga ja põgenes koju tagasi. Ühel päeval otsustas perekond minna Tallinnasse. Teofrastus kartis rongiga sõita ja tal olid sellega seoses halvad mälestused. Kass kadus Tallinnas ära. Seal ringi hulkudes loopisid lapsed teda lumepallidega ja üks naine peksis teda keldris lumelabidaga. Teofrastus pääses põgenema, kuigi oli verine ja läbipekstud. Kiski müüja märkas teda ja võttis ta enda juurde kioskisse. Andis talle piima ja süüa, aga Teofrastusel polnud juhtunu tagajärjel üldse söögiisu. Ühel päeval tuli perenaine sellesse kioskisse lehte osma ja leidis sealt Teofrastuse. Ta võttis ta kaasa ja viis koju. Kodus tohterdas peremees Teofrastust- sidus tal käppa kinni. Astrid Lindgren Mio, mu Mio Illustreerinud Ilon Wikland Raamat “Mio, mu Mio” räägib poisist nimega Bo Wilhemist, keda kutsuti Bosseks
annaabi.ee 
