Antud ruumi temperatuur oli keskmiselt 22,6º. Keskmist niiskust mõõta ei saanud, kuna ruumis puudus vastav aparaat, mis keskmist niiskust mõõdaks. Ruum oli puhas ja korras. Töövahendid olid terved, puhtad. Töö käik: Kõige alguses tegime tensomeetriga (hõõrdeteguri mõõtmise aparaadiga) tühikäigul käsitsi ketrates üks pööre sekundis, hiljem aga kolm pööret sekundis. Pärast seda kaalusime turba massi anumata ja anumaga. Siis valasime turba tensomeetri kastikesse ning leidsime hõõrdejõu teguri esialgu ilma kaalupommideta. Pärast seda asetasime turba peale plaadikese ja sellele veel omakorda kaalupommid, kuidas hõõrdetegur sõltub erisurvest ja liikumiskiirusest. Joonis 1. Hõõrdeteguri määramise seade: 1 raam, 2 kaalunäidik, 3 tensoandur, 4 raskused, 5 plaat, 6 kast, 7 hõõrdepind, 8 liugelaud, kuhu kinnitatakse uuritav hõõrdepind, 9 kummipuhver. Arvutasime hõõrdeteguri järgneva valemi abil:
Fe) või näiteks plaatina ja iriidiumi sulam. Karkassi materjaliks võib olla getinaks (kihtplast, mis on saadud fenoolformaldeüüd- vaiguga immutatud paberilehtede kuumpressimise teel), tekstoliit (sünteetilise sideainega immutatud puuvillariidest kihtplast) , plastmass, keraamika jms. Liugur (kontakthari) tehakse traadist või lehtvedrust. Materjalina kasutatakse plaatina, hõbedat, plaatina ja iriidiumi või vase ja hõbeda sulamid jm. Takistustensoandur. Takistustensoandur on tensomeetri koostisosa, mis muundab tahke keha deformatsiooni elektrisignaaliks. Takistustensoanduri töö rajaneb metalltraadi, kile või fooliumi takistuse olenevusel deformatsioonist (pikenemisel takistus suureneb, lühenemisel väheneb). See tähendab, et takistus R suureneb või väheneb mingi ΔR võrra. Staatiline karakteristik takistustensoanduril on sõltuvus ΔR = f (Δl), kus Δl on tensoanduri deformatsioon. Kuna
annaabi.ee 
