V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Mustlased tagusid oma
balafesse ja kuljus-trumme. Argoolased, see üpris ebamusikaalne tõug, pidasid veel kinni
vioolast*, karjase sarvest ja kaheteistkümnenda sajandi gooti rubebast *. Galilealaste
kuningriik polnud palju kaugemale .jõudnud; vaevalt võis nende orkestris eraldada mõnda
viletsat ribekat * kunsti lapseeast, millel võis mängida ainult re-la-mi'd. Narride paavsti
ümber aga esinesid kõik selle ajastu muusika rikkused täieliku kakofooniana. Siin oli
tiiskant-,
alt- ja tenorribekasid, igasugu flööte ja vaskpille. Küllap meie lugejad mäletavad, et
see oli Gringoire'i orkester.
Raske on kujutleda seda uhkuse ja õndsuse ilmet, mis Paleest Greve'i platsile tulles
Quasimodo kurba ja inetusse näkku oli ilmunud. Esmakordselt oma elus maites
64
ta rahuldatud enesearmastuse mõnu. Siiamaani oli a tundnud ainult alandust, põlgust oma
elujärje pärast, 'älkust oma isiku vastu. Kurt, nagu ta oli, maitses ta üüd tõelise paavstina