"tenorribekasid" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Mustlased tagusid oma balafesse ja kuljus-trumme. Argoolased, see üpris ebamusikaalne tõug, pidasid veel kinni vioolast*, karjase sarvest ja kaheteistkümnenda sajandi gooti rubebast *. Galilealaste kuningriik polnud palju kaugemale .jõudnud; vaevalt võis nende orkestris eraldada mõnda viletsat ribekat * kunsti lapseeast, millel võis mängida ainult re-la-mi'd. Narride paavsti ümber aga esinesid kõik selle ajastu muusika rikkused täieliku kakofooniana. Siin oli tiiskant-, alt- ja tenorribekasid, igasugu flööte ja vaskpille. Küllap meie lugejad mäletavad, et see oli Gringoire'i orkester. Raske on kujutleda seda uhkuse ja õndsuse ilmet, mis Paleest Greve'i platsile tulles Quasimodo kurba ja inetusse näkku oli ilmunud. Esmakordselt oma elus maites 64 ta rahuldatud enesearmastuse mõnu. Siiamaani oli a tundnud ainult alandust, põlgust oma elujärje pärast, 'älkust oma isiku vastu. Kurt, nagu ta oli, maitses ta üüd tõelise paavstina