Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
Bunge, Livland die Wiege der
Deutschen Weihbischöfe, Leipzig, 1875, lk. 47 jj.). Ka selles kirjas sisaldub eritähendus, et kõige
selle juures peavad kõiges ning alati puutumata jääma Rooma kiriku ja ordumeistri ning
orduvendade õigused.
Nii näeme, et ordu õiguste rõhutamine ja ordu soodustamine ning eesõigustamine algas samal
ajal, kui Riiga peapiiskopp ametisse sai. Kuigi Aleksander IV-ndat ülepea ordude sõbraliseks
paavstiks peetakse (v. F. Tenkhoff, Papst Alexander IV, Paderborn, 1907, lk. 241), peab siiski
oletama, et see ühtelangemine ei ole siin seletatav mitte ainult paavsti ordusõbralikkusega ega
olnud ka päris juhusline, vaid et mõlemate sündmuste vahel oli veel eriline sisemine side:
tasakaaluks peapiiskopile, kellele kogu maa kiriklikus suhtes (ja sellega teatavas mõttes ka
üldises suhtes) nüüd pidi alluma, hakati nüüd ka ordu seisukohta eriliselt kindlustama ja