Maailma usundid
kuningas on templi ees põlvili ja teda piitsutatakse. Dramatiseeriti ka loomiseepos, mis
pidi tagama maailmakorra püsimise. Babüloonia ja Assüüria kuningad ei pidanud end
jumalaiks ega rõhutanud oma jumalikku päritolu. Kultuses ei toimu olulisi muudatusi,
säilib igapäevane ohverdamine, põhiline ohvriloom on lammas. Suurem osa süüakse
ära, maksa järgi ennustatakse, inimohvri kohta andmed puuduvad. Preestrid teenisid
meesjumalaid, naised jumalannasid. Istari templiprostituudis.
Säilib ka usk inimese ja jumala vahepealsetesse olenditesse (deemonid), kes
spetsialiseerusid erinevatele haigustele. Haigusi võisid saata ka nõiad või jumalad. On
ka head vaimud: kaitsevaim Lamassu, lõvi peaga kotkas.
Mesopotaamia usund püsis elava usundina III-IV sajandini pKr. Otsest tütarreligiooni
pole, kuid mõjusid on Vanas Testamendis (veeuputus). Hellenismiajastul õppisid
kreeklased tundma Mesopotaamias. Kreeklaste hulgas muutub väga oluliseks
astraalreligioon