V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ainuvalitsus, kiriku lõhestumine, Saint-Germain-des-Pres' ja Saint-Jacques-de-la-
Boucherie kloostrid. See peamine kirik, emakirik Pariisi teiste vanade kirikute hulgas, on
nagu mingi kimäär: ühelt kirikult on tal pea, teiselt jäsemed, kolmandalt kere ja kõigilt veel
midagi ühist.
Kordame veel, need üleminekustiilis ehitused pakuvad huvi kunstnikule, vanavarauurijale
ja ka ajaloolasele. Nad näitavad nagu küklooplikud müürid, egiptuse püramiidid, hindude
hiiglasuured templidki, kui põline on arhitektuur ja kuidas mineviku suurimad ehitused on
pigemini ühiskonna kui üksikisiku sünnitus, pigemini rahvaste loomingulise pingutuse
saadus kui geeniuse vaimusähvatus, varaait, mille rahvas päranduseks jätab, sajandite
ladestus, sade, mis järele jääb inimühiskonna järkjärgulisest aurumisest, ühesõnaga
orgaaniline looming. Iga ajalaine uhub midagi uut juurde, iga rahvatõug lisab omalt poolt
oma kihi monumendile juurde, iga isik oma kivi