martensiit laguneb ferriidi ja tsementiidi seguks, suureneb terase sitkus, kuid vähenevad kõvadus ja tugevus. Muutused on seotud faasimuutustega kuumutamisel: jääkausteniidi kadumise ja martensiidi lagunemisega. Karastatud terase kuumutamisel toimub ka karastamisel tekkinud sisepingete vähenemine ja karbiidiosakeste kasv. Noolutamisel toimuvad järgmised muutused: 1) terase kuumutamine kuni 100 oC-ni ei tekita olulisi muutusi struktuuris ja mehaanilistes omadustes; 2) kuumutamisel temperatuuriintervallis 100…200 oC leiab aset süsiniku osaline eraldumine martensiidist ja väga väikeste karbiidiosakeste teke. Niisugust martensiiti nimetatakse noolutusmartensiidiks ja tema kõvadus üldiselt säilib, vähenevad ja ühtlustuvad karastamisel tekkinud sisepinged ja kasvab sitkus; 3) noolutustemperatuuril 200…300 oC võib suureneda mõnevõrra suure süsinikusisaldusega terasest detaili kõvadus tänu jääkausteniidi muutumisele martensiidiks
See tempermalm on suure tugevuse ja kõvadusega, kuid vaikese plastilisuse ja sitkusega. Pärast lõõmutamise esimest staadiumi on ka võimalik ahju kiiresti jahutada temperatuuril 730-750° ja seejärel aeglaselt 20-30 tunni vältel temperatuurini 700°. Seejärel võetakse kastid ahjust välja ja jahutatakse õhus. Üldine lõõmutamise kestus (koos kuumutamisega) oleks 50- 100 tundi, s.t. kaks kuni neli päeva. Aeglasel jahtumisel temperatuuriintervallis 750-700° (seda 1õõmutamise osa nimetatakse 1õõmutamise teiseks staadiumiks) lagunebki austeniit ferriit-tsemenliitseks seguks ja tsementiit samaaegselt rauaks ja grafiidiks. Tempermalmi 1õplik struktuur sisaldab grafiiti ja ferriiti. Tempermalm on kallis materjal, sest tema lõõmutamine kestab kaua ja maksab küllaltki palju. Tempermalmist valandeid kasutatakse siis, kui vajatakse löögile töötavaid keeruka kujuga 3 detaile
kõvadus, kõrge roomepiir, väga hea mõõtmetepüsivus, head elektriisolatsiooniomadused, väga hea vastupanu radioaktiivsele kiirgusele, hea vastupanu kemikaalidele ja lahustitele ning halb süttivus. m)Polüimiidid (PI) Polüimiidid on grupp lineaarseid aromaatseid polümeere, millest osa on termoplastid ja osa on termoreaktiivid, kuid mis pakuvad parimaid omaduste kombinatsioone. Neid iseloomustab suurepärane omaduste stabiilsus: tugevus, jäikus, muutumatu kõvadus temperatuuriintervallis kuni 500°C (nii on neile lubatud töötemperatuurideks -273°C kuni 250°C ja enam, lühiajaliselt kuni 480°C). Samuti on neil kõrge roomepiir, head antifriktsioonomadused, kõrge kulumiskindlus (võimalike määrdelisanditega kombineeritus), mõõtmetepüsivus, head dielektrilised omadused, suurepärane vastupanu radiatsioonile ja halb süttivus. Termoreaktiivid · Võrkstruktuuriga, ristsillatud makromolekulid · Toatemperatuuril jäigad ja tugevad
(sitkuse vähenemist) madalatel temperatuuridel m nimetatakse külmahapruseks. Enamik konstruktsioonimaterjale (teraseid) kalduvad haprale purunemisele temperatuuri lange- des. Hapra purunemise temperatuur külmahaprus- lävi TKHL on materjali üheks olulisemaks tugevuse kriteeriumiks. Enamiku haprale purunemisele kaldu- vate teraste korral toimub üleminek sitkelt purune- miselt haprale temperatuuriintervallis +20...-20 °C (sele 1.7). Väsimusteim Tegelikkuses esinevad sagedamini vahelduv- korduvad (tsüklilised) koormused, mille tagajärjel Sele 1.6. Löökpendli skeem tekivad märki muutvad pinged (surve-tõmbepinged), mis põhjustab pragude teket. Tsüklilisel koormusel tekib ja areneb pragu ka pingetel, mis on allpool materjali tugevuspiiri, sageli
annaabi.ee 
