Lahutusmeetodid
Ruumala
määratakse otse.
Kjeldahl N2-le (1883):
Proovile lisatakse kuuma konts. väävelhapet, kõik lämmastiku vormid
proovis viiakse ammooniumiooni kujule. Lahus muudetakse aluseliseks
ning vabanev ammoniaak destilleeritakse ja kogutakse happelisse
lahusesse. Ammoonium määratakse tiitrimise teel. Puuduseks see, et
kõik N vormid ei muutu ammooniumiks ning vahest tuleb lisada ka teisi
redutseerivaid agente.
Kitsam elementanalüüs:
Etteantud aine totaalne lagundamine hapnikjoas kõrgetel
temperatuuidel (1000-1800 °C), reaktsooniproduktide lahutamist ja
detekteerimist. Reaktsiooni tulemusel sadakse CO2, H2O, N2, NO2.
Hapnik määratakse eraldi, He keskkonnas.
CH analüsaator (1923)
Kuumutamine hapniku joas oksüdeerijate juuresolekul, aine oli Pt
ampullis (katalüsaator). CO2 ja H2O seoti selektiivselt asbestile kantud
NaOH või Mg(ClO4)2 torudes, kogus määrati torude kaalu kasvu järgi.
Lämmastikuühendeid ei registreeritud.
Simon’i CHN analüsaatori tööpõhimõte
annaabi.ee 
