E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
«Ma ei taha sinuga võdelda, sest sa ei ole inimene, sa oled tont.»
«Kas mäetad veel, kuidas ma tondiks sain?» naeris Gabriel mõudalt. «Kuidas see lugu
oli? Kas ma põenesin võ langesin ausas kahevõtluses sinu kä läi, nagu sa Agnes von
Mönikhusenile oled üelnud?»
«Kust sa seda tead?»
«See on ju tontide eesõgus, et nad igasse kohta sisse pä asevad. Agnese poolt on mul
sinule veel täuvõg äa tasuda osava luiskamise eest, millega sa tema aega veetsid, ja selle
inetu tembutamise eest, mida sa oma armastuseks nimetasid.»
«Vilets äaandja!» kisendas Ivo äisti Gabrieli kallale kippudes. «Ma tahan näa, kas sa
surematu oled!»
Võtlus ei kestnud kaua. Ivo lõ hirmsa hoobiga Gabrieli raudküara lõki ja tõtis hõsates
kä surmahoobiks, aga selsamal silmapilgul tungis Gabrieli mõ ok ta kaelast läi ja sirutas ta
surnult lume peale maha.
«Jumalaga, Eestimaa Hannibal!» üises» Gabriel teda silmitsedes. «Kahju, et sel kangel ja
kavalal mehel ausamat meelt ei olnud
annaabi.ee 
