A. Puškin
Jalutuskäikudel mööda linna püüdis Nikita
lapses arendada kunstimeelt. Ta pööras tähelepanu Moskva maastikulisele ja
arhitektuurilisele ilule, mida poeet hiljem korduvalt
ülistas kuulsates värssides.
Ning sina, suure riigi pea,
me Moskva, kaunis kullenduses, --
kirjutas Puskin oma viimase poeemi visandeis.
Puskinile jäi alatiseks meelde vana pealinna värvirikas elu koos selle kõrgest
soost veidrike ja rikaste tembutajatega, keda karjana ümbritsesid teenijad,
neegrid, jäägrid ja kiirkäskjalad. Need muljed talletas poisike endasse
vaikselt ja keskendunud, hämmastades ema puhuti teatava kohmakuse ja
mõtlikkusega. Selliselt kulgesid varajase poeetilise mõtlemise varjatud
seesmised protsessid. Lapse fantaasia ärkamisele aitas oluliselt kaasa
tutvumine rahvamuistendite kütkestava maailmaga.
Perekonnas oli veel üks jutuvestja. See oli vanaema Hannibal, kellelt väike
annaabi.ee 
