Arutlus seminariks Uskmatuse ajaloost
ümber sureliku hinge, võite olla kindel, et on olemas sisemine bastion, vaimu tsitadell, mida on absoluutselt
võimatu vallutada; see kehtib vähemasti kõigi nende inimolendite kohta, kes on usaldanud oma hinge nende
sisimas elavale igavese Jumala vaimule." [1096:4] ( Tsitaat Urantia raamatust). Kui see uskliku jaoks tõepoolest nii
on, siis see inimene mõtleb, et ta on oma kindluse elus leidnud ja ilmselt teda erinevad vastuseisud või rumalaks
tembeldamised väga ei kõiguta.
Samas tekib minu arvates selliste küsimuste arutamisel vajadus vahet teha uskumisel üksikisiku tasandil
ja religioonil kui üldisel, ühiskondlikul nähtusel. Uskumine on inimesele ääretult vajalik, hoidev ja säilitav
funktsioon, mis võimaldab elukoormat kergitada ja hoida ära muresid ainuüksi oma õlgadele vajumast.
Usk millessegi, võib-olla üleloomulikku, võib-olla loomulikku. Mis siis kui pole kellessegi uskuda ja endast
on vähe
annaabi.ee 
