Põhiliste plastide leiutamine ja ajalugu
muutus materjal kollakaks, pragunes ning oli süttimisohtlik.
Tselluloosatsetaat (secoid)
Kuigi prantsuse keemik Paul Schützenberg avastas teslluloosatsetaadi juba 1865
hakati teda laiemalt kasutama alles 1894 (tootmine patendeeriti Inglismaal), 20-
nda sajandi alguses hakati materjali kasutama ka filmitööstuses (kuna võrreldes
tselluloidiga ei esinenud iseeneslikke süttimisi, nimetati seda ,,ohutuks filmilindiks")
ning rõivatööstusesse jõudis materjal pärast I maailmasõda [9].
Teluloosatsetaat, Inglise keeles secoid, on samuti puuvillal põhinev polümeer,
mille populaarsusele aitasid kaasa mitmed tarbijasõbralikud omadused: tugev, hea
läikega, hea läbipaistvusega ning käele meeldiv katsuda. Just viimasel põhjusel
valmistati sellest materjalist rohkelt iluasjakesi ning muid esemeid, mida tihti
katsuma peab.
Tsellofaan (raion)
Sveitsi keemik Jacques E. Brandenberger sai inspiratsiooni tselluloidi leiutamiseks
1900-ndal nähes restoranis laualinal veinipleki
annaabi.ee 
