noorukid, kelle peaeesmärgiks on vaid saada kätte oma kümme kuulsuseminutit mingi pisikese naaberriigi pealinna lilleklumbi ääres paigale tardudes. Kuid näen ohtu selles, kuidas iga kinninabitud, deporteeritud, raudu pandud vene noorega mängib riik sama luuremängu teisel, propagandapoolel välja uusi teemat ülal hoidvaid sõnumeid. Lõhe aga üha suureneb. Nasi naeruvääristamine või nende võitluse naljakspööramine ei ole keeruline. Valvas riik aga nalja ei mõista. Tema sõdib telkmantlitega edasi ja raske on öelda, kumma poole tuuleveskid on suuremad vene vapratel uuspioneeridel või kartmatult rahvusvahelisi vandenõusid ja vaenulikke võitlejaid paljastaval Eesti võimul. "Hoolsalt planeeritud rünnak Eesti riigi vastu," öeldakse nüüdki, aasta pärast aprillisündmusi. Öeldakse ilmselt ka tulevikus, veel pikka aega. Eks ju oligi, kuid selle rünnaku planeeris enda vastu Eesti riigivõim ise. Toompeale oleks justkui loodud Ühiskondliku Lõhe Sihtasutus.
Kalmistu oli rusuväli ja nad lahkusid sealt. Sama nekrut, kes oli Pauli juures varju otsinud, lebas nüüd sodiks lastud puusaga maas. Teda tohterdati ja ravitseti. Esialgu otsustati ta piinad lõpetada, kuid kui noored sõdurid lehtritest välja ilmusid, otsustati kanderaam tuua. Nende kaotused olid väiksemad, kui nad seda arvasid olevat: viis surnut ja kaheksa haavatut. Nad asusid tagasiteele. Tunni pärast olid nad veoautode juures. Vihm oli tugev ja nad katsid ennast telkmantlitega. Vahepeal käisid ootamatud ja ehmatavad plahvatused, aga need polnud ohtlikud, ja nad vajusid taas magama. 10 V PEATÜKK Oli kuulujutt, et Himmelstoss oli seal ja see vastas tõele. Albert Kropp ja Müller vestlesid. Müller päris Kroppilt, mida ta teeks, kui nüüd rahu tuleks. Albert ütles, et laseks sealt jalga ja jooks ennast täis. Kat nõustus Albertiga. Kat soris oma rahakotis
annaabi.ee 
