lütseumis, 19411944 Tseljabinski 1. keskkoolis, 19441945 Tallinna õhtukeskkoolis ning lõpetas 1951 Eesti Riikliku Teatriinstituudi. Ta on olnud Draamateatri, Leningradi Komöödiateatri, Eesti Filharmoonia, Leningradi oblasti filharmoonia ning Leningradi Music Halli näitleja. Teinud kümneid estraadilavastusi, sh Moskvas ja Leningradis, lavastanud Soomes, esinenud estraadikunstnikuna, loonud Eesti Raadio saatesarja «Meelejahutaja», lavastanud teleteatris, mänginud telelavastustes, kuuldemängudes ja filmides. Tema loomingud on mõjutatud kuulsa vene estraadinäitleja Arkadi Raikini loomingust. Ta asutas 1980.aastal ,, Vanalinnasstuudio" ja oli selle pikaaegne kunstiline juht ja aastast 1997 ühtlasi selle direktor. Vanalinnastuudios on ta lavastanud enam kui 30 lavastust, sealhulgas ZSvanetski ja Aimla "Ei mingit kahtlust", Suhhovo-Kobõlini "Toimik", Rostandi "Cyrano de Bergerac", Gogoli "Revident", Kalli "Prügikast ehk
Versaille palees. Ever räägib raamatus ka sellest, et armastab eriti just telekaameraid, sest need olevat oma loomult kuidagi heatahtlikumad. Aga kui roll on lame? "Kui öeldaks, et Ever tegi oma rolli halvasti, siis see on minu probleem, aga kui öeldakse, et tekst on lame, siis see ei ole minu, vaid teksti autori probleem." On ammu teada, et teatritöödest Ever tavaliselt ära ei ütle, vaid haarab kõigest, mida pakutakse. Aga teleteatris võiks lamedast rollist lahti öelda ja ta on ka öelnud, kui tekstis puudub iva. "Mõne näitleja esinemist teles ja filmis segab tema füüsis," nendib Gunnar Kilgas. "Kui tahad teda kasutada, pead otsima rolli või teda rolli sobitama, aga Itat näita kuidas ja kust tahes. Talle on looduse poolt palju antud ja muidugi ei ole ta ise seda antut sööti jätnud." Pärast etendust läheb Ever meelsasti ka teleri ette. Ta armastab vaadata mitte ainult
annaabi.ee 
