Telelavastuse sündmustik on humoorikas, kaasakiskuv, kohati ka igavavõitu. Mind häirisid kohati eriefektid, millele oldi kõvasti rõhku pandud. Tegelaskujud olid humoorikad ja peategelased Salomon Vesipruul osas Jüri Krjukov ja Jaan Tatikas osas Urmas Kibuspuu olid hästi välja mängitud. Kostüümide kohapealt nii palju, et kostüümid olid suurepärased nii peategelastel kui ka kõrvalosatäitjatel ja need olid tõesti loomulikud 20. sajandi algusele. Üldkokkuvõttes, jäin telelavastusega igati rahule, kõik oli korrektne, sisu humoorikas, kostüümid ja tegelased head. Kümnepallisüsteemis hindaksin teost 8/10.
sajandi algusele. Selliseid nn kuulsuse narre leidub ka tänapäeval. Näiteks võib tuua superstaari saatesse minevad inimesed, kes ei oska tegelikult laulda ja otsivad sealt oma viisteist minutit kuulsust. Sellest loost õpib seda, et haridus on tähtis ning ilma selleta tänapäevases ühiskonnas enam hakkama ei saa. Kuulsaks on väärt saama inimene kes on sellejaoks palju töödanud ning kes armastab seda asja millega ta tegeleb. Kokkuvõttes jäin telelavastusega igati rahule, kõik oli korrektne, sisu oli humoorikas.