Roland Barthes - AUTORI SURM
tekstitasandil). Esiteks muutub aeg. Kui usutakse Autorisse, nähakse teda alati raamatule
eelnemas: raamat ja autor asetuvad ühele teljele, mis jaguneb eelnevaks ja hilisemaks:
Autorit peetakse selleks, kes toidab teost, st ta eksisteerib enne teost, mõtleb, kannatab,
elab teose nimel; tal on oma loominguga samasugune eelnevus suhe nagu isal pojaga.
Nüüdisaegne skriptor seevastu sünnib samal ajahetkel kui ta tekstki; enne ega väljaspool
oma kirjutust pole teda olemas, ta pole alus, millele tema teos oleks öeldiseks; on ainult
üks aeg, lausumise hetk, igasugune tekst on kirjutatud igavesti siin ja praegu. Selle
tagajärjeks (või põhjuseks) on, et kirjutamine ei saa enam märkida üleskirjutamist,
tõdemist, kujutamist, ,,pildi maalimist" (na gu ütlesid klassikalised autorid), vaid hoopis
seda, mida keeleteadlased Oxfordi filosoofide eeskujul ni metavad performatiiviks,
annaabi.ee 
