NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
jäänud Kitzbergi „Rätsep Õhk ja tema õnneloos” (1962), samasse perioodi kuulus
ka Irdi Brechti-interpretatsioon „Galilei elu” (1961) – mõlemad Helend Peebuga
nimiosas. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” II köite lavatõlgendus Voldemar
Pansolt „Inimene ja jumal” (1962 Draamateatris) tähistas 30 ühtaegu nii tingliku
teatrikeele veenvat läbimurret kui ka teatud tunnetusliku avardumise ilmingut
eesti kultuuriruumis laiemalt; ühele ideeteljele keskendunud tekstivaliku näol tõi
ta samuti kaasa põhimõttelise pöörde proosa dramatiseerimisprintsiipides.
„Inimese ja jumala” rollide galeriist läksid teatrilukku eeskätt Ants Eskola Maurus
ja Jüri Järveti Voitinski. Eesti teatrit on läbi aegade peetud näitlejateatriks ja eesti
vaataja on armastanud oma suuri näitlejaid. Sõjajärgsel ajal suutsid head
näitlejad (Aino Talvi, Velda Otsus, Kaarel Karm, Rudolf Nuude jt.) ka
stereotüüpsetes tegelaskujudes välja mängida inimlikke tahke. Olgu 1960.