Mitmekeelne oskussuhtlus
vahenda kellegi teise oma, viib suhteliselt olulise mõtteviisimuutuseni:
tõlkija suurem vastutus, kõrgemad nõudmised talle ja koos nendega ka
kõrgem enesehinnang. Kuid mis peamine, niisugune mõtteviisimuutus
peaks tegema olemuslikult võimatuks suure osa nii koolitöödes kui
ka „päris” tõlgetes nähaolevatest vigadest, mis tekstipõhise (et mitte
öelda masinliku) tõlkimise puhul sarnanevad kahtlaselt tüüpilise
masintõlkesüsteemi omadele.
Muid jaotusaluseid
Valikut tekstiteisendamise ja oma suhtlustaotluse väljendamise vahel
on mõnikord kiusatus ära nihutada teiste sarnaste valikute peale. Üks
lihtsamaid selliseid on otsetõlke ja sihtteksti kõrge keelelise kvaliteedi
vahel. Need aga ei ole ju vastastikku välistavad, ja mis veel olulisem,
mõlemad on ühtmoodi võimalikud ükskõik kumma maailmavaate
korral. Keelekeskses maailmas on nad alati olnud teada ja esindatud ka
mitmesuguste dihhotoomiatena eri tõlketeooriates. Ka instrumentalis-