KRIITILINE LINGVISTIKA ehk kriitiline diskursuse analüüs
retoorikaõpetusega (Perelman) ja formaalse tekstilingvistika. Retoorika ideid tuuakse tagasi
Aristotelese aegadest. 1970ndatel hakati rääkima uuest retoorikast ja lingvistilisest pöördest. Kui
antiikne retoorika seostus suulise kultuuriga ehk kõnekunstiga, siis uues retoorikas sai keskseks
mõisteks tekstilisus ehk tekstide ülesehitamise viis. Formaalse tekstilingvistika eesmärk oli
vaadata, kuidas laused moodustuvad tekstiks. Uuriti nt läbi tekstisidususe võtete ja
vormitunnuste abil, millega loodeti koostama hakata universaalseid tekstigrammatikaid, mida ei
õnnestunud siiski koostada. Paljusid formaalseid tekstianalüüsi ideid arendatakse edasi
tänapäevases žanriuurimises: võtted ja küsimused on samamoodi aktuaalsed, aga võtted
erinevad.
Kui 1970–80ndatel uuriti tegelikkust ja seda kirjeldavate diskursuste vahekord, siis 21. sajandil on
hakatud varasemast detailsemalt, nn lingvistilisemalt analüüsima seda diskursustes ja
annaabi.ee 
