Kirjandussemiootika
Genotekst on kultuuri toitelahus, mis kristalliseerub
fenotekstis. Genotekst on lõputu tähistaja, ei eksisteeri kunagi ainsuses – genotekst on
tähistajad.
Fenoteksti kommunikatiivsele funktsioonile vastandab genotekst tähenduste loomise.
Tekst on intertekst: tekst on tsiteerimine kõige laiemas mõttes. tekst kujuneb
tsiteerimise tulemusena. Kirjutaja läbi (oma kultuurilises dispositsioonis) kujuneb
tekst. Kirjutaja on vahendaja, sekundaarne. Kristeva räägib tekstipindadest, tekstis
kohtuvad erinevad diskursused e. “kirjad”, kultuurikontekstist tulenevad, autorist ja
lugejast tulenevad “kirjad”, (kumbki on ülimalt tugevasti kultuurikontekstist olenev),
sotsiolekt (kollektiivne), idiolekt – individuaalne.
Märgiline struktuur funktsioneerib teiste struktuuride seas, suhestub nendega,
samastub või vastandub.
11. Riffaterre intertekstuaalsusest (vt "Akadeemia" 1998)
Riffaterre’i arvates kiputakse pahatihti samastama hüpertekstuaalsust
annaabi.ee 
