Milleks meile luule?
vladimir prussokov
tiivulise ratta seljas
mille iga detail on
saja nõianeitsi kätest
hoolikalt punutud kanepiõitest
/.../
Tänapäeva luule ei ole kuidagi koondunud mõnda olulisse maailmajaosse. Vastupidi, kõige
huvitavam uus luule kerkib esile hajusalt üle kogu planeedi, nii et selle leidmine on omaette
kunst. Üks võimalikke viise uut luulet otsida on teha seda võrguajakirjade kaudu, aga sellelgi
on inimlikud piirid. Seda teab igaüks, kes vähegi on kokku puutunud võrgus leiduva
tekstimassiga. Nii tundub, et jagatud luulekogemus on praegu veel olulisem kui varem.
Tänapäeva luules on asju, millest me ilma tõlgete abita ei saaks kunagi teada, mida me teatud
mõttes ei saa ,,uneski näha".
Modernsest luulest saab nii mõnigi inimene ennast leida. Tunneb, et see räägib just temast.
Poeesia väljendab luuletaja soove ja tunge midagi öelda, mida ei suuda enam endas kinni
hoida. Salasooviks oleks poeetidel ilmselt see, et keegi kuuleks tema abitut karjet, mis on
annaabi.ee 
