Eesti teatri ajalugu II
Eesti klassikutest olid talle kõige lähedasemad Tammsaare ja Luts, nad jõid olulisteks ka hiljem.
Maailmaklassikast huvitasid teda 19 sajandi romantikud.
Ta lahendas kirjanduse ja teatri vahel kõikumise viimase kasuks, samas ta ei loobunud
kirjanduslikust tööst. Teater oli tema jaoks iseseisev kunstiala, mis ei tulene kirjandusest. Ta
toetas lavastused kirjanduslikele tekstidele, kuid mida aeg edasi, seda rohkem ta neid töötles,
kasutades erinevaid tekstiloomise strateegiaid.
Ta andis oma näitlejatele rohkem vabadustki lavastajad tavaliselt, samas ta lõi lavastuse
keskkonna, maailma ise. Talle meeldis oma lavastusi kujundada ise. Ta valis ka valguserezii ja
muusika. Kujunduselemente polnud tavaliselt palju, kuid neid mis olid, kasutas ta viimaseni ära.
Lasi neil mängu käigus oma otstarvet ja tähendust muuta. Lavastuse ,,Vend Antigoe, ema
Oidipus" peamiseks kujunduselemendiks olid pikad puupingid, mida kasut mitmet moodi.