KRIITILINE LINGVISTIKA ehk kriitiline diskursuse analüüs
vormitunnuste abil, millega loodeti koostama hakata universaalseid tekstigrammatikaid, mida ei
õnnestunud siiski koostada. Paljusid formaalseid tekstianalüüsi ideid arendatakse edasi
tänapäevases žanriuurimises: võtted ja küsimused on samamoodi aktuaalsed, aga võtted
erinevad.
Kui 1970–80ndatel uuriti tegelikkust ja seda kirjeldavate diskursuste vahekord, siis 21. sajandil on
hakatud varasemast detailsemalt, nn lingvistilisemalt analüüsima seda diskursustes ja
tekstiliikides kasutatavat keelt ja selle väljendusvahendeid. Uurimisalus on keel ja kuidas seda
kasutatakse. Kõigepealt tuleb määrata, mis on tekst – tuleb määrata kindlad raamid, tunnused.
Tekst on kasutuses olev keel. Kui tekst on kasutusel, siis määratakse ka koht, kus seda
kasutatakse (ajaleht, sõpradevaheline suhtlus, teaduslik artikkel). Teiseks määratakse, kes teksti
kasutab (arst, ametnik, luuletaja). Kolmandaks tuleb määrata, mis eesmärk tekstil on: kas