Kirjandusteadus
Põhiosa selle suuna töödest võiks kanda nime kirjanikuportreed. Sellesse suunda
lõikub esimene hüpe modernismi poole. 1920. aastate teisel poolel. See on kirjanduses nõrgavõitu,
kuid uurimises tugev põlvkond. Selle seltskonna tuumik jaguneb eluläheduslasteks ja
veljestolasteks, kes korraks saavad kokku põlvkonda manifesteerivas Kirjanduslikus Orbiidis. Osa
uurijatest jätkab positivistlikku suunda, teine osa proovib tuua eesti kirjandusuurimisse 1920.
aastate lõpust alates tekstikesksust. Tekstikeskne lähenemine jääb tollal vaid üksikuteks kildudeks
ega saa mingit kindlamat positsiooni akadeemilises uurimises. Aga mingit laiemat traditsiooni neist
sel ajal ei kujune. Tegelik tekstikeskne kirjandusuurimine jääb eeskätt uusromantilisse ja
poolpositivistlikku suunda, hüpe kirjandusteaduslikku modernismi ehk uuskriitikasse jääb tulemata.
Ja seda ei tule kunagi.
Väliseesti kirjandusuurimine jätkab positivistlikku traditsiooni. Seda valitseb rahvuslikku narratiivi