Kirjandusteadus
evolutsioon.
7. Strukturalism ja poststrukuralism (21. sajandi mõttevoolude põhjal) 1950.–70. aastatel
tekivad objektiivsust taotlevad keelekesksed strukturalistlikud suunad, mis kasvavad välja
saussure’ilikust lingvistikast: strukturalism, semiootika, narratoloogia, lingvostilistika, hiljem
diskursuse analüüs (Roland Barthes, Tzvetan Todorov, Gerard Genette, Seymor Chatman jt). Osa
neist viib edasi tekstikeskset formaalset lähenemist, lisades sinna omapoolseid täiendusi (nagu
lingvostilistika või diskursuse analüüs), unustades tihti tekstiterviku ja süvenedes taas detailsesse
keele ja stiili mikroanalüüsi. Teine osa, nagu strukturalism ja semiootika, liiguvad aga tekstist
eemale, üldisemate, abstraktsemate koosluste (žanride, märgisüsteemide jms) poole. Ja ei tegele
ainult kirjandusega, vaid paljude eri tüüpi struktuuride või märgisüsteemidega ühiskonnas.