mis iseloomustab sellest valmistatud paberit Euroopas oli esialgu paberivalmistamise toorainena kasutusel kalts ja mingil määral ka tekstiili töötlemise jäägid. See tooraine oli odav ja kõikjal leiduv, kulusid ja lagunesid ju linast valmistatud rõivad kandmisel. Kaltsupaberil on iseloomulik hallikas värvus ja see on suhteliselt paks ning ebaühtlane. Rebides või murdes tundub see sitke ja mõnikord on pealispinnal märgata ka väikesi tekstiilikiudusid. 4. millisest toormaterjalist valmistatakse tänapäeval paberit missuguste omadustega sellest valmistatud paber on Alates 19. sajandi teisest poolest on paberi põhiliseks tooraineks puidumass. Puitmassi lisamine muudab paberi tunduvalt odavamaks, aga samal ajal ka omadustelt märksa halvemaks. Põhjuseks on asjaolu, et peale tselluloosi sisaldab puit lisandaineid - ligniini ja hemitselluloose, mis vähendavad nii paberi mehaanilist kui ka keemilist vastupidavust.
Kuna põletamisel eemaldub tossu, siis eeldan, et tegemist võib olla polüakrüüliga. III kangas 9 Põlemisel muutub mustaks keraks. Kustub leegist eemaldades ja levitab tahmast suitsu. Esineb natuke magus ja suitsunud lõhn. Kanga ja kiu käitumine põlemisel on omane polüestrile. [1] 1.4. Märguvuskatse esialgsete järelduste kontrollimiseks I kangas Lambavill on üks hügroskoopsemaid tekstiilikiudusid. See võib imada 33% niiskust ilma märjana tundumata. Villakiul on pinnakiht kutiikula, mis toimib kaitsekihina. Seega on villane toode osaliselt mittemärguv, kui kiupinna kaitsekiht on piisav ja toode on tihe. Katses kasutasin 1,5*2,5 cm suurust kangatükki. Esialgsel vettepanemisel ei juhtunud materjaliga midagi, see tähendab, et kangas ei imbunud koheselt vett endasse ega vajunud põhja. Pealmine pind jäi ka pärast 10 minutit kuivaks. Oli aga õrnalt kooldunud
annaabi.ee 
