Lõime- ja koelõngad ristlevad omavahel kanga rakenduses ettenähtud reeglite alusel. 1 Telgedel kudumise ajalugu Algelised kangasteljed olid tuntud juba vanades Idamaades, muistses Indias ja Hiinas, hiljem enamikul maailma rahvastest. Eestis on hiljemalt vanemast rauaajast jälgi püsttelgedest. Sellele osutavad lõimelõngade pingutamiseks kasutatud raskusvihtide arheoloogilised leiud, üksikud vanad tekstiilesemed ning Põhja-Eestis ja saartel tuntud kangaspuude nimetus kangasjalad. Püstkangaspuud koosnesid kahest püsttulbast, neile toetuvast lõimepoomist, lõimelõngu eraldavast põiklatist ja vajalikust hulgast niielattidest. Püstkangaspuudel oli võimalik kududa ainult lühikesi, kuid üsna laiu kaheniielisi labaseid ja neljaniieleisi toimseid võrdlemisi hõredakoelisi riidetükke, sh ornamenditud sõbasid. Rauaaja lõpul olid usutavasti tuntud ka rõhtsad kangasteljed
Tööliste kodudes võis näha ka rohelisi või punase plüüsiga kaetud pehme mööbli komplekti üksikosi - tooli või tugitooli. Perenaise abiliseks sai sajandivahetusel üha sagedamini käsiõmblusmasin. Selle kõrval olid veel 20. sajandi alguses au sees vokk ja kitsad kangasteljed. Aega näitas lihtne pommidega seinakell, sajandivahetusest alates üha enam ka nikeldatud äratuskell. 19. sajandi lõpus hakkasid lihtsale tööliskorterile hubasust lisama tekstiilesemed: triibulised põrandariided, põrandavaibad, tekstiga ja tikitud motiividega seinariided, heegelpitsidega laudlinad, linikud, käterätid, kardinad, padjapüürid, tekilinad, päevatekid jms, mis muutsid interjööri rõõmsamaks ja värviküllasemaks. Korterite seinu kaunistasid ka raamitud fotod, oleograafilised metsa- ja loomapildid, vaimuliku sisuga pildid ja piiblitekstid. Aknalauale ja selle ette lillelauale paigutati toalill,
annaabi.ee 
