Antiigi pärand Euroopa kultuuritraditsioonis
läinud üle teise keele kasutamisele, saab ladina keele surmast rääkida juba alates 9.saj
algusest, mil endisel ladina keele alal hakati ladinakeelseid tekste tõlkima romaani
keeltesse, sest muidu neid laiad rahvamassid enam ei mõistnud.
Surnud keele määratlemise aluseks võib võtta ka mõne teise definitsiooni- keel on surnud
siis, kui selle areng on seiskunud ja keel enam ei muutu, seda nii oma väljendusvahendeilt
kui ka nt tekstihulgalt (s t kui selles keeles enam aktiivselt uusi tekste ei looda). Selle
definitsiooni järgi ei surnud ladina keel veel 9. Sajandi algul, vaid läks üle nö pool-elava
keele faasi. Ta elas kõigil keeletasanditel, toimusid muutused nii hääldamises,
grammatikas, lauseõpetuses kui ka eriti sõnavaras.
Ladina keele teiseks surmaks võib paradoksaalsel viisil pidada renessansi-ehk taassünni
aega, kokkuleppeliselt umbes aastat 1300 (Itaalias, mujal hiljem). Ladina keel jäi
annaabi.ee 
