Põhjamaade sümfooniaorkestri 16.hooaja avakontsert
justkuiehituskaari ja nurki.
See lugu tekkitas minus väga rahuliku, salapärase ja uuriva tunde. Muusika algab väga
kindlalt pannes paika selle loo ettekujutus pilt. Seejärel aga hakkab mõnus ühestaktis
olev muusika, mis nagu hakkaks ebakindlate sammudega aga vägagi ettevaatlikult
midagi juba kujutama. Edasi aga tuleb juba päris vaba meloodia, kui äkki algab uuesti
ühestaktis olev muusika. See olek justkui teadmatus sellest, mis võib edasi tulla ning
see just tekkitabki seda saladus pärilikku tunnet.
Terve loo jooksul just nagu väikesed ehitajad liiguvad mööda seda torni pannes seda
kokku väga ettevaatlikult aga kindlalt.
Vahepeal tekkib moment, kus need ehitajad juba liiguvad vabalt ja kiirelt. Kui sellele
kõigele järgneb jällegi ettevaatlikus.Lõpu poole tekkiks nagu mingi segadus, kus kõik on
äkki kaduma läinud ning muusika väljendab seda väga kiire viiuli mänguga. Kuid lõpuks