Platoni õpetus olevast.
nähtustega, mis omavad vastandlikke omadusi. Nii esindab ilu olemus ilu ennast
puhtal kujul, ilusad asjad omavad aga ka teisi omadusi, mis ei pruugi olla ilusad,
vaid võivad koguni inetuteks osutuda.
Olles mõteldavad, see tähendab, mõtlemisega tabatavad, ei ole asjade olemused,
mida Platon oma õpetuses silmas peab, mitte midagi väljamõteldut. Mõtlemine on
üksnes olemuste inimese jaoks avastamise viis, kuid mõtlemine mitte ei loo asjade
olemusi, vaid leiab nad olevas eest.
Tekkimatute, hävimatute ja muutumatute, endale-samaks-jäävatena on olemused
väljaspool aega, igavesed. Meeltega tajutav maailm on ruumilis-ajaline maailm.
Asjad “nähtavas maailmas” ei paista sellistena, mis nad iseendast on, nad on
“ebatõelised”. Olemused kujutavad endast tõelist olemist, seega tõe valdkonda
ontoloogilise tõe-mõiste tähenduses. Kreekalikult üteldes – asja olemus on see, mis
asi ise varjamatult on – aletheia. Meeltega tajutavates asjades on asja olemus aga
annaabi.ee 
