Platoni õpetus hingest ja voorustest.
tegemist on elusolendiga, mida
iseloomustabki võime alustada liikumist justkui iseendast, st. olemata selleks millegi välise poolt
mõjutatud.
Teises hilisteoses “Timaios”, milles, nagu eelnevalt juttu oli, käsitletakse kosmose tekkimist,
kõneletakse ka kosmose hingest. Viimast käsitleb Platon siin algena, mis hoiab liikumises
kosmost tervikuna, lisaks aga ka kosmose “mõistuspärasuse” kaaspõhjusena. Kuid erinevalt
“Phaidros”`est, kus hinge vaadeldi tekkimatuna, kõneletakse “Timaios”`es sellest, kuidas jumalik
demiourgos valmistas maailma hinge. (35a-b) Selleks olevat ta võtnud “materjali” ühelt poolt
jagamatust ning alati samana püsivast olemusest (ideed), ja teiselt poolt sellest, mis kehades on
allutatud pidevale jagunemisele (meeleliselt tajutava maailma loomus), ning nendest kahest
moodustanud segu, mis kujutas endast midagi keskmist, vahepealset kahe esimese alge vahel.