Õigus ja eetika: Aristoteles. Nikomachose eetika
seda rohkem, mida rohkem neist mõnu tuntakse, näiteks armusuhetega seoses, sest nende
mõju all ei suudeta mõistust kasutada.“
Mitte kõik naudingud pole eeskujulikud, sest osa on ka inetud ja häbiväärsed, kuid on ka
kahjulikke naudinguid — mõned naudingud toovad ju häda kaasa. Üldiselt arvatakse, et
nauding pole ka ülim hüve, kuna ta pole lõppeesmärk, vaid tekkeprotsess.
Aristoteles siiski leiab, et naudingud polegi tekke-protsessid ega käi mitte alati
tekkeprotsessidega kaasas, nad on toimingud ja lõppeesmärk.
Mõistlikkusele ega ühelegi seadumusele ei ole takistuseks neile omane nauding, vaid see, mis
on võõras: nauding vaimutööst ja õppimisest paneb ju veel rohkem vaimutööd tegema ja
õppima.
Ükski nauding ei tähenda oskustoimingut, sest oskus ei tähenda ka mingit muud toimimist,
vaid ainult võimet selleks. Kuigi mõned naudingud on kõlbmatud, ei takista see ülimat hüvet
teatud nauding olemast.