Võrdlus haide ning nokkloomade sarnaste augukestega viis teadlased mõttele, et tegu võib olla elektroretseptoritega. Idee tõestamiseks ning uue eksperimendi läbiviimiseks pidid Hanke töörühma liikmed uue Paco nime kandva delfiini esmalt välja õpetama. Paco õpetati oma pead silmuses hoidma, mis paiknes kahest elektroodist fikseeritud kaugusel. Viimased tekitasid väikese elektrivälja, mille tugevus oli ligikaudu võrdne kalade poolt tekitavaga. Delfiin treeniti silmusest välja ujuma, kui ta elektrivälja tajus ning paigale jääma, kui elektroodid välja lülitatud on. Selgus, et Paco suutis tajuda ükskõik kui tugevat elektrivälja. Eksperimendid tõestavad, et vähemalt Guiana delfiinid on elektriväljade tajumiseks kohastunud. Kuna sarnaste vurrukrüptidega on varustatud ka teised delfiiniliigid võib see tähendada, et ka neil on 'kuues meel.' Samas ei ole imetajate elektrivälja taju siiski võrreldav
kätte saama kusagilt mujalt. Tegelikult ei ole olemas sellist tehnilist funktsionaalsust nagu helikaart. On analoog/digital (A/D) ja vastupidi (D/A) muundurid, on muusikasüntesaatorid, on lihtsalt pesade ja pistikute standardid (vali vasakust freimist CABLING-> PINOUTS). Paraku, tavamõistuse ja keskkooliharidusega inimesele pole lootustki neid mõisteid selgeks teha, järelikult tuleb kogu see funktsionaalsus sobivalt pakendada, siduda millegi moodsa ning motoorset satisfucktsiooniTM tekitavaga (MP3, mängurlus), tekitada inimeses alaväärsuskompleks juhuks kui ta ei kavatse osta ning alles siis on lootust seda komplekti kellelegi maha müüa (vt The Competitive Advantage). Well, aga jutt pidi tulema lihtne, ilma viideteta turundusklassikutele. Asi, mida helikaardiks nimetatakse, on seega mingi turunduslikult otstarbekas valim mainitud seadmestikust, mis (reeglina) on monteeritud ühele ja samale, ISA või tänapäeval pigem PCI arvutikaardile. Helikaardi paradigmal on
annaabi.ee 
