Eesti kultuurilugu
14. sajandil aga õpiti kasutama juba
rõhtsate niitega telgi. Kanga ülesloomiseks vajalikud vahendid täienesid ja muutusid
otstarbekamaks just 19. sajandil. Nii hakati kasutama haspleid, käärpuid ja kerilaudu.
Aasta jooksul kootud kangaste hulk ja kvaliteet sõltus suuresti pere suurusest ja talu jõukusest,
keskmiselt kooti koduseks tarbeks kuni kaheksa 4060 küünralist kangast. Enamik neist olid
linased ja takused. Ülerõivaste ja tekikangad tehti villased või poolvillased.
Vöökudumisel säilis piirkonniti juba neoliitikumi ajal tuntud kõlatehnika, tööpõhimõttelt on
kangakudumisele lähedane kiritehnika ehk korjatud kirjadega vööde kudumine.
Silmkoes sukki ja kindaid kulus Eestile omase külma ja niiske kliima tõttu hulgaliselt. Eriti
virgad kudujad olid saarte naised. Nagu mujalgi Euroopas, on ka eesti vanemaks
silmkoetehnikaks nõelatehnika, mis 19. sajandil oli vähesel määral kasutusel vaid saartel ja
annaabi.ee 
