Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur. Referaat
Euroopas kaua levinud: õigel hetkel pidi selliste odadega varustatud rüütlisalk lahingusse
tormama ja otsustava hoobi andma.
3
Jalamehed kasutasid peaaegu samu relvi, mida ratsanikud, kuid tihti oli vahe kaalus. Nt.
sõjahaamrid võtsid jalaväelased varem kasutusele ja olid raskemad. Sama on nuiade ja
kirvestega: jalaväelased kasutasid neid, kuid relvad olid raskemad ja tihti pikema varre otsas.
Väga levinud olid nn. teivasrelvad ehk pika varre otsa kinnitatud torke- või raierelvad.
Jalaväelasele oli selline relv eluliselt vajalik, kui vastaseks oli ratsanik. Esiteks seepärast, et
ratsaniku pikale odale midagi vastu panna ja ta sadulast ohutumalt maha lüüa, ning teiseks
tegevusulatuse tõttu: jalamehel on ohutum ratsust võimalikult kaugele hoida, kuna hobune
paiskab oma massiga inimese väga kergesti pikali ja ratsanikul on kõrgemal olles eelis.
XIV saj
annaabi.ee 
